Kuidas aru saada, kui teie veekindel liivapaber on märglihvimisel ebaõnnestunud?

Paljud märglihvimisega tegelevad tehnikud on seda kogenud: liivapaber näeb endiselt kasutatav välja, kuid see ei tundu enam õige. Pole tähtis, kui palju lihvite, värvipind ei muutu peaaegu üldse. Selle äraviskamine tundub raiskav, kuid selle kasutamise jätkamine tekitab muret võimalike probleemide pärast. Kindlaks, kas lehtveekindel liivapaberon oma tõhususe kaotanud, ei seisne mitte kasutusaja hindamises, vaid pigem mitmete märkide äratundmises, mis kasutamise käigus järk-järgult ilmnevad.

Esimene levinud märk on lõikevõimsuse märgatav vähenemine. 

Värske tükkveekindel liivapabertundub märjal lihvimisel ühtlane, seda mööda pinda liigutades mõõduka takistusega ja veevool kannab lihvimisjäätmed minema. Kui liivapaber hakkab oma tõhusust kaotama, tunnete, kuidas see üle värvipinna libiseb ja vastupanu selle surumisel väheneb märgatavalt – ometi ei kao apelsinikoor või värvipinna vead sama kiirusega. Selle põhjuseks on asjaolu, et abrasiivsed terad on muutunud tuhmiks või maha kukkunud, nii et liivapaber hõõrub põhiliselt vastu töödeldavat detaili, mitte ei lõika abrasiivsete teradega. Selle kasutamise jätkamine suurendab ainult värvipinna ülekuumenemise ohtu – millele peate läbipaistva kihi lihvimisel erilist tähelepanu pöörama.

Teine märk on lokaalne ummistus või läikiv läige liivapaberi pinnal. 

Isegi veega loputades kulunudveekindel liivapaberselle pinnale jääb ikkagi värvitolmu ja prahi segu, mida on raske maha pesta. Käsitsi puudutades tundub pind pigem sile kui sõmer. Valguse käes võib teatud aladel olla isegi läikiv, glasuuritud tekstuur. See näitab, et liivapaberi prahi hoidmise võime on ammendunud, ummistusvastane kate on ammendatud ja abrasiivid on ummistusse kinni jäänud, takistades nende kokkupuudet töödeldava detailiga. Kui märkate pärast loputamist lihvimispinnale suures koguses valget või läbipaistvat liimijääki, on aeg liivapaber välja vahetada.

Kolmas märk on aluse deformatsioon või liivapaberi kihistumine. 

Pärast pikaajalist leotamist ja korduvat voltimist kaetakse paber või kile tagaküljeleveekindel liivapabervõivad tekkida kõverad servad, muutuda üldiselt pehmeks või abrasiivse pinna ja aluspinna vaheline eraldus. See on eriti levinud keha kortsude käsitsi märglihvimisel, kuna liivapaberit tuleb sageli voltida. Kui voltimisjoontel on märgatav abrasiivne kadu või paljastunud tugikiud, näitab see, et veekindel sidekiht on ebaõnnestunud. Liivapaberi kasutamise jätkamine ei kahjusta mitte ainult lihvimistulemusi, vaid ohustab ka ümbritsevat värvipinda lahtiste abrasiivsete osakestega.

Neljas märk on ebajärjekindlad lihvimisjäljed. 

Tavalise kasutusea jooksul peaks ühe liivapaberilehe tekitatud kriimustuste sügavus ja tihedus olema suhteliselt ühtlane. Kui liivapaber hakkab tõrkuma, võite märgata lihvitud alal erineva sügavusega kriimustusi või avastada, et mõned kohad on ülelihvitud, teised aga alalihvitud. Selle põhjuseks on tavaliselt abrasiivsete terade ebaühtlane jaotus, kus abrasiiv on mõnes piirkonnas juba ammu maha pudenenud, samas kui ülejäänud alad ei tööta veel vaevu. Need ebajärjekindlad kriimustused raskendavad järgnevaid poleerimistoiminguid ja võivad isegi vajada ümbertöötamist.

Üldiselt ebaõnnestumineveekindel liivapabermärglihvimisel on see järkjärguline protsess, mille tunnusteks on lõikejõu vähenemine, lihvimispinna ummistumine ja klaasistumine, aluspinna deformatsioon ja delaminatsioon ning lihvimisjälgede konsistents väheneb. Praktikas, kui kaks neist märkidest ilmuvad samaaegselt, näitab see tavaliselt, et liivapaber on jõudnud oma tõhusa kasutusea lõppu. Selle tootevaliku uurimis- ja arendustegevuses on DMS pidevalt optimeerinud veekindla sidekihi vastupidavust ja abrasiiviterade ummistumisvastaseid omadusi. See tagab pikema tõhusa lihvimisakna mõistlikes kasutustingimustes, aidates kere- ja värvitöökodadel vähendada sagedasest liivapaberivahetusest tingitud tööajakadusid.